Neljas nädal Islandil - kevad, kuhu sa kadusid?

Eestis on mõnus kevad, aga meil sadas nädala alguses üle 10 cm lund maha. Sumpasime Märteniga tööle nii, et ei saanud arugi kus on kõnnitee. Lisaks oli meie bussipeatus paarsada meetrit eemale kolinud – selle peale oli isegi bussijuht üllatunud ja vehkis midagi kätega. Ilmaga on siin jah nii, et samal päeval võid saada vihma, lund, päikest ja siis veel kohe otsa rahet, mis meeletu tuule tõttu tundub näonahal kui liivaprits. Tänasime Märteniga taevast, et need raheterad olid kuskil keskmise viljatera, mitte golfipalli mõõtu.

Esmaspäev algas värvimisega ja plastikuga kaetud tahvlite servade töötlemisega. Ei olnud lihtne. Värvimise peale pidavat mul naturaalset annet olema ja ei tahetud uskuda, et see mul esimene kord püstoliga värvida oli. Uhke tunne kestis kuni servade töötlemiseni, sest plastik ei ole mingi puit ja ei andesta nii lihtsasti. Kuidagi sain vannitoakapi 11 detaili ikkagi tehtud. Märten oli objektil mööblit paigaldamas.

Teisipäeval sai veel 3 plastiktasapinda ära lihvitud ja siis tuli hakata kappe kokku monteerima. Selgus, et keegikuskil oli ühe joone valesti tõmmanud ja spoon oli sattunud vale külje peale ja õige külg oli katmata – proovisime siis sinna spooni liimida, aga lõpuks leidsime sobiva kandi, millega puuduva külje katsime.

Kell 14 tuli meil juba omaniku prouaga minna väiksele tripile – nii ta seda ise nimetas. Seega ei olnud me kuidagi selleks ka valmistunud. Saime aru, et paar tundi kokku ja teeme väikese tiiru ja käime söömas ja koju tagasi. Reaalselt aga viidi meid suurele ringreisile, mis võttis kokku 8 tundi ja hõlmas endas mitmeid ilusaid vaateid ja kohti. Lisan ka mõned pildid:

Ja siis... me nägime virmalisi esimest korda elus – jeeee!

Kolmapäeval ja neljapäeval panin oma “lapsed” ehk kapid lõpuks ometi kokku. Sain ka ühelt töökaaslaselt positiivse kommentaari – ütles, et nii kahju, et ma ära lähen varsti ja et seda ei juhtu siin tihti, kui tuleb inimene tööle, kes kohe oskab pea kõiki töid teha.

Reedel hakkasin garderoobikappide esipaneele spoonima ja lihvima. Mulle tuli ka õpetaja Magnus külla töö juurde ja kutsus treimist õppima uuel nädalal peale tööd. Magnus ütles, et töökoht lubas mul passi ära võtta, et ma ei saaks nende juurest ära minna. Nii ägedad inimesed! Tegime ka natuke nalja... raadiost tuli kogu aeg “Ah kurrat” ja siis kuulsin oma mentorit telefoniga rääkimas ja see ka muudkui: “Ah kurrat, ah kurrat”. Kui ta kõne lõpetas, siis selgitasin mida see eesti keeles tähendab. Kui järgmine kord mingi defektse detaili avastasin, siis ütles mentor mulle: “Ah kurrat!”

Laupäevaks rentisime auto ja läksime Reykjadalur kuuma termaaljõe äärde matkama ja ujuma. Töökaaslased andsid soovitusi kuhu seal kandis veel oleks mõistlik minna, et allikaid ja mingit suut kivi näha. Meil oli info, et allikateni on 45 minutit vaja kõndida... keegi ei maininud, et see 45 minutit tähendab kolme ja poolt kilomeetrit üles kaljude tippu ronimist! Kohale jõudes olime päris väsinud ja minu kilejope alla oli ka mõnus kondentsvesi tekkinud ja seega kulus ujumine soojas vannis täpselt ära. Senikaua kuivasid ka riided ja sai tagasiteed alustatud. (Tahtsin veel pilte lisada, aga mingil põhjusel, ei lubanud server rohkem üles laadida). 

Selle nädala veetis Märten taas paigaldustiimis. Kahel päeval käisime erinevate klientide kodudes riiuleid, uksi ja garderoobe paigaldamas, ning ülejäänud päevad järjekordselt valmimisjärgus olevas villas, kus eelnevad nädalad. Nüüd sain teada ka, et kogu mööbel, mis sinna majja läheb, peale pehme mööbli ja toolide toodetakse ja paigaldatakse meie firma poolt. Kaks komplekti kööke, garderoobid, kapid, riiulid jne tuleb ühest firmast. Kõige imelikum on aga see et see maja pole veel valmis, ehk samal ajal kui me raamaturiiuleid paigaldame, pannakse põrandat ja tehakse maalritöid. Tundub väga ebaloogiline ja mõttetu kuna kõiki asju tuleb mitu korda kinni katta ja võivad ikka suure tõenäosusega viga saada, mida meil ka juba juhtunud ja siis peame tegema värvi ja pahtliparandusi, ning välimus kannatab ikkagi. Ju on sellel tööde järjekorral mingi põhjus.

Liina & Märten