Kolmas nädal Islandil – endiselt töölainel

Nädal algas minu jaoks spooni liimimisega ja 135 erineva detaili lihvimise ja pehmendamisega. Sain kõvasti kiita oma korrektsuse ja kiiruse eest. Kasutasin oma tublidust ära ja kauplesin endale lihvimise tarbeks tolmuimeja, mis pneumokäpaga lihvija külge käiks. Senini lihvisin ühekordne mask ees ja see läks nii ruttu umbesse ja seal sees oli raske hingata. Kuna neil vanal tolmuimejal oli adapter ära kadunud, siis käidi ja osteti uus tolmuimeja – special for me! Nii äge!

Märtenil kahjuks nii hästi ei läinud – teda tabas öösel migreenihoog ja pidi esimese päeva voodis veetma.

Teisipäeva ja kolmapäeva veetsime koos Märteniga kontorimööbli detaile viimistledes, mis oli küllaltki üksluine ja igav töö. Protsessis oli mitu erinevat etappi: üleliigse spooni eemaldamine käsitsi või spetsiaalse spooninoaga; pneumolihvijaga üleliigse liimi eemaldamine; raadiuse tegemine freesiga ja siis käsitsi klotsiga viimase lihvi andmine ja nurkadele ümara kuju andmine. Suutsime omavahel tööülesanded nii hästi ära jagada, et lõpetasime 135 detaili kahe ja poole päevaga. Meie töökaaslane ütles, et sellist hunnikut teeks tema üle nädala. Ehk siis EST-team toimib väga hästi.

Neljapäeval ja reedel pani Märten jällegi vastvalmivas villas mööblit kokku. Kuid kuna võõrtööjõud ehitajate näol väga kvaliteetset tööd ei tee, siis oli see palju rohkemat kui kokku monteerimine. Riiulid ja töötasapinnad tuli uuesti mõõtu lõigata sest ükski sein ei vastanud nendele mõõtudele, mis need oleks pidanud olema. Mina tegin neljapäeval koos poolakaga CNC pingis augud kõikidele detailidele ja lihvisin need masinaga lõplikku viimistlustasemesse enne värvimisse saatmist. Eeldasin, et värvimise teevad ikkagi professionaalid, kuid meie töödejuhataja ütles, et ta tahab, et mina need ära värviks ka. Lubas respiraatori ja ülikonna selle tarbeks anda. Eks näis – mul hakkas eelmine nädal juba spooni kokkuõmblemisest väga halb. Natuke kardan mida need värvihaisud minuga teha võivad, sest seal värviruumis on ikka korralik värvilõhn üleval.

Mis mind väga üllatas on see, et siin osatakse puitu ikka väga kokkuhoidlikult kasutada. Töökaaslane tegi ustele piirdeliiste ja seal oli servas imeõhukused täispuitliistud liimitud saepuruplaadile külgedesse ja siis kaetud tammespooniga. Silmaga ei saanudki aru, et ei ole üleni täispuit.

Reedese päeva võtsin vabaks, et koos külla tulnud abikaasaga saare lõunaküljele reis ette võtta. Töö juures on meil tööpäev 8-16, kuigi praktika on vist ette nähtud 8-14 ja siis pakutigi võimalust vaba päev võtta, kui ilm seda soosib.

Võin etteruttavalt öelda, et ilm ei soosinud :D Terve neljapäeva püüdsid töökaaslased mulle kõige adekvaatsemat teedeinfot ette sööta, et kas minna või ei ja jagasid ka häid näpunäiteid, kuhu kindlasti peaks minema.

Külastasime koske nimega Seljalalandfoss, mille tagant sai kosele ringi peale teha. Sellega kaasnes muidugi ka läbimärjaks saamine, aga see oli seda väärt!

Järmine kosk nimega Glufrabuinn, oli sellest kosest poole kilomeetri kaugusel ja sinna tuli jalutada. Tegemist oli koopa sees asuva kosega – oli võimalik koopasse sisse minna läbi jõe ja seista suure kivi peal ning ... saada märjaks. Kindlasti oleks seal sees väga ilus olnud, kuid kuidagi läks nii, et meie ees jäid kaks tütarlast seisma, edasi ei liikunud ja vesi tuli juba saabastesse. Kuna meil oli päev alles algamas, otsustasime sisse kiikamisega piirduda see kord. Eks näis kui ilm on ilus lähme võibolla poistega veel sinna ja siis valmistume prügikottide ja teibi näol jalatsite katmiseks ja kindlasti ka vihmajope või vahetusriided võtame kaasa.

Sugugi mitte kaugel asus Skogarfoss kosk, mis oli 65 meetri kõrgune ja mille tippu viis lugematu arv treppe. Vaatasime koske kõige pealt alt poolt ja kuna päike just paistis, siis tekkis kose juurde maaliline vikerkaar. Otsustasime ka treppidest üles ronida ja eeldasime, et seal on supervaade... tegelikult oli see Gulfossi kose kõrval olematu oja... mis kukkus lihtsalt hästi kõrgelt ja mida oli alt ilus vaadata.

Järgmise peatuse tegime Sólheimajökull liustiku parklas. Ilm oli nii ilus ja päike paistis, kuid tundus, et midagi on tulemas. Ja nii oligi. Kui jõudsime liustikuni oli lumesadu nii tihe, et me ei suutnud reaalselt mitte midagi näha. Lootsime näha midagi sellist:

Aga nägime:

Kõndisime siis samatargalt tagasi ja kohe kui autoni jõudsime, tuli päike tagasi välja. Nägime suveniiripoes ka sellekohase kirjaga T-särki – et kui sulle ei meeldi Islandi ilm, siis oota 5 minutit ja tuleb teine ilm.

Edasi viis tee meid Reynisfjara randa, mis asub vahetult enne Vik'i linna. Tegemist on üliilusa musta liivaga kaetud rannaga, mida ääristavad maagilised kaljud, kuhu vesi ja lained on ilusa mustri sisse kujundanud. Õnneks olid töökaaslased meid eelmisel päeval hoiatanud, et need lained on seal väga kavalad ja juba see aasta oli 2 turisti oma elu seal jätnud. Selle teadmisega olime eriti ettevaatlikud, aga natuke riskisime ka ikka, et nurga taga asuvast koopast ilus pilt saada.

Randa sõites jäi meid kummitama üks veider kalju, kuhu paistis, et saab ka autoga minna – otsustasime tagasiteel selle üles otsida. Koha nimi oli Dyrhólaey ja selle tipus oli majakas ja imeline vaade rannale ning meie üllatuseks leidsime sealt kaljud, kuhu oli vesi uuristanud käigud. Suvisel ajal tehakse sinna ka paadiga ekskursioone. Praegu tundusid lained seal päris suured ja ühtegi paati ei paistnud.

Tagasiteel jäi meile teepeale Seljavallalaug ehk esimene avalik ujula, mis Islandile rajati juba 20. sajandi alguses. Saime auto ära parkida ja edasi järgnes kuskil 20 minutiline matk kaljude vahele. Ühtegi viita kuskil ei olnud ja tegemist ei ole aktiivse tursmiobjektiga, kuhu rahvast tuuakse. Tee peal küsisime paari sakslase käest, kas oleme ikka õigel teel ja kas asi on seda väärt. Kinnitati, et ei ole kaugel ja tasub minna. Paari kaljunuki taga ootaski meid betoonist valatud neljakandiline bassein, mille servas oli väike majake, mille kolmest uksest ühe taga oli korralik prügihunnik. Teise taga oli tühi betoonpõrandaga ruum ja kolmanda taga oli siis unisex riietevahetusruum, kus maas oli puidust karkass ja seinal mõned nagid. Vahetasime siis koos teiste meeste ja naistega seal riided ja hüppasime basseini, mille temperatuur oli hinnanguliselt 32 kraadi. Väljas oli aga +2 kraadi... päris huvitav kogemus.

Reede õhtul oli Saamueli juubel ja tähistasime seda põgusalt – Saamuel pakkus meile lennujaama Duty Free'st ostetud hirmkallist MÖET shampust – mis oli üllatavalt mitte nii hea, kui oleks võinud ette kujutada.

Laupäeval külastasime Blue Lagooni, mis oli sellenädalane positiivne üllataja. Pilet, nagu ka vesi seal, oli küll päris soolane, aga võib öelda, et raha väärt. Tegime ka näomaski ja käisime kahes saunas. Vesi oli seal nii karm, et kuldehted (eriti valge kulla) pidi juba pool etunniga hävitama ja ka juustele tegi üks-null ära. Kuigi ma panin palsami eelnevalt pähe, nii nagu soovitus oli, siis lahkusin ma sealt suure hunniku takkudega peas, millega saaks enne pealisvaha kandmist veel mööblit korra siledamaks hõõruda. Mässasin kodus maskiga pea tund aega enne kui juuksed uuesti korda sain.

Pühapäev oli mõnusalt laisk. Käisime abikaasaga kirikutornis linna vaatamas ja kohalikus jäätisekohvikus jäätist nautimas ning külastasime erinevaid suveniiripoode. Olles siin juba kolm nädalat olnud ei teadnuki ma, et minu kõrvaltänavas on 24/7 toidupood ja äge suveniirikauplus, kus on päris kass pehmete sallide peal pai ootel. Viisin abikaasa õhtul lennukile ja nüüd ootab kaks töönädalat veel ees, millest viimase ilmselt veedame koolis. Mina tahaks väga treimist õppida ja sellise meistri käe all, nagu meie koolis Magnus on, oleks seda suurepärane teha.